Lugusid Tartust
Saarlasena jõge armastama hakata oli omaette kunst. Pole sel jöel häda kedagi. See, kes ütles, et "Kõik teed viivad Rooma", ilmselgelt valetas - köik teed viivad ikka Tartu tagasi.
Tulin Tartusse ülikooli 2010. aastal ja mul polnud edasiseks kindlat pikka plaani, peale selle, et lõpetada TÜs bakalaureus ja magister keskkonnatehnoloogias ning asuda erialasele töökohale. Ma oleks endale mingi hetk kassi võtnud, kuna kass on ideaalne koduloom, aga kindlasti mitte ülikooli… Loe edasi...
Kahju, et 2. maailmasõda tegi nii palju kahju linnale, et kadunud on paljud kohad, mida oleks võinud taastada hea tahtmise korral. Mind paelub sõjaeelne elu Tartus. Lugesin huviga raamatuid “Lapsepõlvest ühe ajastu lõpuni” (O. Hartge), “Tartu päevik 1928-1941” (E. Tuglas), “Jaschka ja Janne” (S.… Loe edasi...
Olen sünnilt ja hingelt tartlane, Supilinna tüdruk. Sündisin Toomel asunud sünnitusmajas arstiteaduskonna üliõpilase tütrena. Minu lapsepõlve mängumaa oli Kartuli tänav ja selle ümbrus Emajõe kaldal ning imelises Botaanikaaias. Kartuli tänava hoovis kasvatati sel ajal kartuleid ning kõikvõimalikke… Loe edasi...
1975 läksin 1. klassi ja siis viis ema mind ka Tähe tn asunud raamatukokku. Lugemine meeldis mulle väga ja mõnede aastate pärast olid lasteosakonna raamatud loetud. Kuna vanuseline piirang ei lubanud suurte osakonda mind lugejaks vormistada, toodi mulle tagantuksest raamatuid ka sealt. Varsti aga… Loe edasi...
Olen elupõline tartlane. Kui ma väike olin, käisin kammivabriku lasteaias. See asus ema töökoha lähedal ja ema töötas Tartu Kammivabrikus ning tegi ping-pong palle. Kui ma vahel peale lasteaeda ema töö juurde läksin, pidin kammivabriku väravas valvuritädile ütlema, kelle juurde ma lähen. Siis… Loe edasi...
Olen uhke, et olen tartlane. Olen siin sündinud, õppinud. Armastan Tartu Ülikooli!
Olen Tartus elanud kogu oma elu ja siinne linn on omamoodi. See pole nii suur kui on nt Tallinn, mis teeb elu rahulikumaks, kuid siin toimub pea sama palju meeldejäävaid üritusi. Üks minu läbi aegade lemmikumaid oli päev, kui paari euro eest sai osta n-ö päevase laevapileti ja mööda Emajõge edasi… Loe edasi...
Paljude nõuka-aegsete majade taga olid betoonist mänguväljakud, nii ka meie maja taga. Mänguväljak koosnes suurematest ja väiksematest betoonrõngastest, mis olid ilmselt kuskil ehitusel üle jäänud ja siis püsti või pikali liivakasti laotud. Nende rõngaste peal sai siis ronida, mööda serva kõndida,… Loe edasi...
Selle loo rääkisid mulle kursusevennad. Oli aasta 1989 ja Tartu Ülikooli kaks ajalootudengit jalutasid Tartu kesklinnas ja korraga näevad, et poes müüakse banaane. Banaane! Defitsiit. Kuid raha oli jäänud ühiselamusse ja vaja oli leida tuttav, kelle käest raha laenata. Kui rahale järgi minna,… Loe edasi...
Ükskord suht algaja jalgratturina sõitsin jalgrattaga mööda Kalda teed kesklinna suunas. Jõudsin Eedeni vastu üle tee, kus umbes bussipeatuse tagant algab pidev joon keset kõnniteed ja teekattemärgistus ütleb, et üks pool on jalakäijatele ja teine pool jalgratturitele. Tänav oli tühi, aga… Loe edasi...
1980ndate alguses asusin elama Tartusse ja läksin siin 7. klassi. Sain tasapisi tuttavaks ka mitme Tartu raamatukoguga. Ülikooli raamatukogus kirjutasin endale kataloogidest välja hulga raamatuid, mida kavatsesin läbi lugeda. Tuhlasin nii autorite kui teemade kaupa, tegin seal tõsist tööd. Sel ajal… Loe edasi...