Oli kord üks tavaline Soome pere. Aasta oli 1995. Mees läks arhitektuuri õppereisile Balti riikidesse. Koju jäi naine koos tütrega, kes oli ainult mõne kuu vanune. Tartu ülikooli peahoonega tutvudes mõtles noor isa, et sellesse ülikooli võiks ta tütar kunagi õppima asuda. Mõte ununes. Tütar sai oma kõrghariduse kätte, küll välismaal, aga palju kaugemal.
Kuni siis kuidagi sattusin Tartusse. Pidi olema korraks. Aga siin oli nii kodune. Just kui see, mis mulle Soomes oli nii armas, aga mida ma sealt enam ei leidnud. Vennasrahvastele ühine vaimsus, mille aga nii paljud kaotavad otsides oma õnne tühisusest. Aga Tartus oskab ka linnainimene moosi keeta ja vaikust nautida. Ja siin oli üks päris tore Eesti mees ka. Ja nii meenus isale oma aastate tagune mõte, kui ma Tartu ülikoolis eesti keele intensiivkursust alustasin. Praegu on mul kodu sõna kõige tähtsamas mõttes. Tartus. Kasvatan üles pisikesi Eesti kodanikke ja ootan päeva, mil Eesti ka mulle topelt kodakondsuse lubaks.
Aga, mõistagi peale Ihaste metsa, kus mulle Tartu linnas kõige rohkem meeldib? Kohas, kuhu sattusin elama ainult kolmeks nädalaks. Aga tükike mu südant jäi sinna, imeilusate värvide särasse. Nii palju rohelust, et ei tahagi muud teha kui olla ja hingata. Kõik need punase ja kollase toonid, millest kumab soojust ka läbi oktoobri vihma. Elunäinud fassaadid, mis just kui ütlevad: "Praegu on siin linn ja elu ja hea. Homme on ka hea. Aga milleks homset vaja? Meil on juba kõik." Eks te teate.
Kuni siis kuidagi sattusin Tartusse. Pidi olema korraks. Aga siin oli nii kodune. Just kui see, mis mulle Soomes oli nii armas, aga mida ma sealt enam ei leidnud. Vennasrahvastele ühine vaimsus, mille aga nii paljud kaotavad otsides oma õnne tühisusest. Aga Tartus oskab ka linnainimene moosi keeta ja vaikust nautida. Ja siin oli üks päris tore Eesti mees ka. Ja nii meenus isale oma aastate tagune mõte, kui ma Tartu ülikoolis eesti keele intensiivkursust alustasin. Praegu on mul kodu sõna kõige tähtsamas mõttes. Tartus. Kasvatan üles pisikesi Eesti kodanikke ja ootan päeva, mil Eesti ka mulle topelt kodakondsuse lubaks.
Aga, mõistagi peale Ihaste metsa, kus mulle Tartu linnas kõige rohkem meeldib? Kohas, kuhu sattusin elama ainult kolmeks nädalaks. Aga tükike mu südant jäi sinna, imeilusate värvide särasse. Nii palju rohelust, et ei tahagi muud teha kui olla ja hingata. Kõik need punase ja kollase toonid, millest kumab soojust ka läbi oktoobri vihma. Elunäinud fassaadid, mis just kui ütlevad: "Praegu on siin linn ja elu ja hea. Homme on ka hea. Aga milleks homset vaja? Meil on juba kõik." Eks te teate.