Valguski

Kooli koridorides oli ühtelugu tema samme meie poole rühkimas kuulda, lisaks laksutavat naeru.
Täna oleks ta miinusmärgiline: ekstsentriline, ka õpilaste üle nalja heitev, rasvunud.
Meile oli ta inspireerija, tolleaegne suunamudija.
Vanasti oligi suunamudija pigem õpetaja, kelle info ning eetilised väärtused polnud ajas kahvatavad. Info polnud kuigi kättesaadav ja iga õpetaja vastutus oli seda suurem. See monopoolne seisund võis ühtepidi mõnus olla.
Neil aegadel oli Tartu tõesti praegusest hallim, tolmusem, nõukogulikum, mistap oli üks ,,värviline" õpetajaeksemplar sedavõrd rohkem kuulamist, järgimist väärt. Temas oli ülikooli, lugemuse, stiilsuse, energia, vabaduse -Euroopa puudutus. Tema ,,värvipoti värvid" on valgunud nüüdseks üle terve Tartu, nii, et seda ei või imetlemata jätta needki, kes siia alles äsja juhtusid.

Vaike H