Annelinn ei ole minu jaoks kunagi olnud mingi hirmuäratav koht, Annelinn on olnud minu kodu lapsepõlves, kooliajal ja suuresti ka tudengipõlv on mind ikka ja jälle Annelinnas uitamas leidnud. Minu jaoks seondub see mängude ja mänguplatsidega, hiljem juba pikkade jalutuskäikude ja öise taevaga, mis kunagi ei olnud pime, sest Luunja kasvuhoonete valguse tõttu püsis öösiti Annelinna kohal alati justkui mingi omamoodi halo.
Elasime viiekesi kahetoalises korteris toonasel Leninakani puiesteel, hilisemal Mõisavahe tänaval. See oli nagu mingi ühenduslüli üheksaliste betoondžungli ja Anne luha vahel, mis tollal oligi lihtsalt luht, mitte uuselamurajoon nagu praegu. Maja taga oli suur võsane park kelgumäe ja mänguväljakutega. Kelgumägi oli legendaarne, kolmeharuline ja seal sai soovi korral ikka korraliku hoo sisse. Ei teagi, kas kusagil teiste linnade sarnastes magalarajoonides ka sellist kelgumäge leidub, igatahes talvisel ajal sai seal kelgutada ja lustida hilise õhtuni, kuna mäe keskele püsti aetud laternapost valgustas ka hiliste lustijate kelgusõite. Mägi peaks praegugi alles olema ja loodetavasti leidub ka tänasel päeval selle võimaluste austajaid.
Suvisel ajal mängisime majalastega rahvastepalli, trihvaad, kulli, mädamuna ja kõiksugu muid jooksumänge. Meid oli kahe trepikoja peale korraliku meeskonna jagu, kusjuures enamik naabrilapsi oli minu lapsepõlves ikka juba keskkooli ealised, aga iial ei saadetud mind ukse tagant minema, kui läksin kedagi neist õue kutsuma. Rahvastepalli jaoks oli ideaalne kahe maja nurkade vahele jääv kitsuke asfaldiplats, sealsamas olevatel vaibakloppimispuudel mängisime ka pimekulli, mille käigus naabritüdruku kand minu esihammastest tükid välja lõi.
Teised mängud - värvipood, trihvaa ja heeringas nõudsid natuke suuremat jooksuruumi. Selle jaoks oli meil plats teises majanurgas, kust sai kaugemale joosta ja peita end kõikvõimalikes kohtades, sirelipõõsastest keldriaukudeni. Ainuke häda oli, et kõrvalmajas elavale naabrimutile meie mängud sugugi ei meeldinud, ei olnud harvad juhused, kus ta meie poole teele saatis näiteks veega täidetud klaaspurke. Nii pidi sellele platsile mängima minnes alati arvestama teatava adrenaliinilaksuga - kas saab täna rahulikult mängida või järgneb peagi sõim ja lendavad objektid. Ükskord läks tädi päris hulluks ja lasi meie kallale lahti oma suure lõriseva hundikoera. Siis sai küll elu eest punutud, küllap pääsesime kõik eluga, aga naljalt sinna platsile enam mängima ei kippunud.
Mul on silme ees üks must-valge pilt, mis tehtud suvisel ajal majatagusel muruplatsil, kus me kogu selle kambaga naerulsui murul külitame. Selline hea soe pilt. Hiljem said naabrilapsed suureks ja läksid oma elu peale, kes tööle, kes ülikooli. Siis olid päevad märksa igavamad. Aasta noorema naabripoisiga küll käisime koos õues, aga mis sa kahekesi ikka nii väga mängid. Kooli ajal käisime klassiõega hulkumas Anne mõisa varemetes, nüüd on selle koha peal jalgpallistaadion, aga toona olid vana mõisahoone kahekorruselised varemed kõigile ligipääsetavad. Seal sai turnida ja mängida mõisapreilisid või indiaanlasi, kes kaotatud aaret taga otsivad. Ega see vist tegelikult lubatud ei olnud ja ohtlikud olid need varemed ka, aga ega sellal keegi ju nii väga ei kontrollinud ka, et kus need lapsed on ja mida teevad.
Korteris jagasime ema-isa ja õega neljakesi magamistuba, vennal oli privileeg magada elutoas madratsil ja teha koolitööd kitsukese köögilaua taga. Hiljem, kui vend ülikooli läks, sain minagi neid privileege kasutada. Küll oli hea õhtul köögis uks kinni panna, kooliasju teha või kassettmakiga 90ndate hitte lindistada. Siis oli eriti hea päev, kui said mõne laulu otsast lõpuni lindile ilma raadiodiskori mölata.
Suviti ei olnud korteris sooja vett ja nõudepesu ja titelappide pesemise vesi tuli gaasipliidi peal suures potis kuumaks ajada. Pesemas käisime siis suvisel ajal Anne saunas ja see oli kuidagi väga loomulik asi. Mäletan, kui ükskord lubati mul üksi see käik ette võtta, siis teatasin teel kohatud klassikaaslastele uhkusega, küsimuse peale, et kuhu ma lähen: “Sauna!” Mis sest, et nad selle peale naersid, minu käigu tähtsust see ei vähendanud.
Telefoni saime ka alles millalgi 90ndatel, enne seda tuli kõik hädavajalikud kõned ära teha korrus allpool elava vanatädi juures. Vanatädi oli tore ja sõbralik, aga tema juures oli üks asi teistmoodi - tal oli üks jalg lühem kui teine ja seetõttu pidi ta ühes jalas kandma sellist paksu tallaga kinga, midagi tänapäeva platvormkingade sarnast. See oli ühest küljest põnev ja teisalt oli tädist natuke kahju ka. Aga ta ei lasknud sellest oma meelt heidutada ja oli laste vastu alati kena. Üldse oli nii, et ma ei mäleta, et meie majas oleks olnud mingeid tigedaid või pahatahtlikke inimesi. Mingit meeletut läbikäimist naabrite vahel ka ei olnud, pigem ajas igaüks tüüpilise eestlasena ikka oma asja.
Kui kooli läksin, siis laienes maailmapilt oma õue pealt ja lähiümbrusest ka kaugemasse Annelinna. Käisin Tartu 15. keskkoolis, hilisemas Tartu Descartes'i Lütseumis. Kool ei erinenud teistest Annelinna koolidest mitte millegi muu poolest, kui et teises klassis juba hakkasime prantsuse keelt õppima. Õpetaja oli meil vinge, pisike pruunisilmne ja tumedapäine naisterahvas, kes prantsuse keele häälduse ka viimasele kui paindumatu keelega matsile selgeks suutis teha. Kui gümnaasiumiastmesse läksin teise kooli ja seal tuli vahel prantsuse keele tunnis ikka nutt peale, kuna sealne õpetaja kahjuks ise selliste keelepaindumatute hulka kuulus.
Aga siiski, kooli tegi eriliseks ka veel selle juures asuv tiik, mida kõrval asuva 12. keskkooliga jagasime. Midagi enamat me nendega vist küll ei jaganud, ei mäleta, et oleks toimunud mingeid kahe kooli ühisüritusi. Mingit erilist rivaliteeti nagu ka polnud, et mis nad tulevad siia meie õue peale laiama. Ühtemoodi loobiti tutipäevadel tüdrukuid tiiki, uisutati talvel tiigijääl ja kehalise tundides joosti kohustuslikke kaheksaid ümber tiigi ja koolimajade. Mõlema kooli õpilased väisasid vahetundidel ka loomulikult Saare poodi, kus sai sööklas pakutavale toidule lisaks veel head ja paremat hankida. Ja ka koolivares nimega Jaak käis ühtemoodi pastakaid ja kriite näppamas nii meie kooli kui ka naaberkooli klassidest, seda muidugi soojemal ajal lahtiste akende kaudu.
No üks asi oli meie koolil küll selline, mida kaheteistkümnenda omadel polnud. Nimelt tekkis mingil hetkel 90ndatel kooli keldrikorrusel asuvasse (arvatavasti vanasse lasketiiru vms kohta) ööklubi Satelliit. Sealsetele pidudele mind veel vanuse tõttu ei lubatud, aga veider oli mõelda, et koolimajas asub ööklubi. Ja ega need peod seal teab mis süütukesed olnud, hoolimata naabruses asuvast politseijaoskonnast.
Millalgi enne põhikooli lõppu kolisime vanemate ja õega Annelinna lõpus asuvate Luunja kasvuhoonete kõrvale elama. Nüüd nagu elasime Annelinnas ja ei elanud ka. Linnapiir asus majast paarisaja meetri kaugusel, nii et õigupoolest elasime me juba maal, aga tegu oli ju siiski justkui Annelinna mõttelise jätkuga, üheksalised asusid ju sealsamas teisel pool sõiduteed ja kooli minnes tuli ikka jalutada mööda “kiirt”, mis Annelinna ühe tuiksoonena läbib.
Seda “kiirt” mööda on hiljem, juba ülikooli ajal marsitud öösiti ikka omajagu. Ikka oli nii, et soojemal ajal ei raatsinud raha kuidagi takso peale kulutada, siis sai koju jalutatud kas või linna teisest otsast. Ja kui juba üle Emajõe Annelinna poolsele kaldale jõudsid, hakkas hea kodune tunne pihta. Küllap on mind mingi Annelinna kõrgem jõud hoidnud, et oma öistel jalutuskäikudel pole kohtunud löömameeste, ligiajajate või liigjoomaste hiliste pidutsejatega. Eks nad kõik seal kuskil olid, oma Annelinnas, õnneks mitte minu teel, mida kodu poole juhatas Luunja kurgikasvuhoonete igihelendav valgus.
Elasime viiekesi kahetoalises korteris toonasel Leninakani puiesteel, hilisemal Mõisavahe tänaval. See oli nagu mingi ühenduslüli üheksaliste betoondžungli ja Anne luha vahel, mis tollal oligi lihtsalt luht, mitte uuselamurajoon nagu praegu. Maja taga oli suur võsane park kelgumäe ja mänguväljakutega. Kelgumägi oli legendaarne, kolmeharuline ja seal sai soovi korral ikka korraliku hoo sisse. Ei teagi, kas kusagil teiste linnade sarnastes magalarajoonides ka sellist kelgumäge leidub, igatahes talvisel ajal sai seal kelgutada ja lustida hilise õhtuni, kuna mäe keskele püsti aetud laternapost valgustas ka hiliste lustijate kelgusõite. Mägi peaks praegugi alles olema ja loodetavasti leidub ka tänasel päeval selle võimaluste austajaid.
Suvisel ajal mängisime majalastega rahvastepalli, trihvaad, kulli, mädamuna ja kõiksugu muid jooksumänge. Meid oli kahe trepikoja peale korraliku meeskonna jagu, kusjuures enamik naabrilapsi oli minu lapsepõlves ikka juba keskkooli ealised, aga iial ei saadetud mind ukse tagant minema, kui läksin kedagi neist õue kutsuma. Rahvastepalli jaoks oli ideaalne kahe maja nurkade vahele jääv kitsuke asfaldiplats, sealsamas olevatel vaibakloppimispuudel mängisime ka pimekulli, mille käigus naabritüdruku kand minu esihammastest tükid välja lõi.
Teised mängud - värvipood, trihvaa ja heeringas nõudsid natuke suuremat jooksuruumi. Selle jaoks oli meil plats teises majanurgas, kust sai kaugemale joosta ja peita end kõikvõimalikes kohtades, sirelipõõsastest keldriaukudeni. Ainuke häda oli, et kõrvalmajas elavale naabrimutile meie mängud sugugi ei meeldinud, ei olnud harvad juhused, kus ta meie poole teele saatis näiteks veega täidetud klaaspurke. Nii pidi sellele platsile mängima minnes alati arvestama teatava adrenaliinilaksuga - kas saab täna rahulikult mängida või järgneb peagi sõim ja lendavad objektid. Ükskord läks tädi päris hulluks ja lasi meie kallale lahti oma suure lõriseva hundikoera. Siis sai küll elu eest punutud, küllap pääsesime kõik eluga, aga naljalt sinna platsile enam mängima ei kippunud.
Mul on silme ees üks must-valge pilt, mis tehtud suvisel ajal majatagusel muruplatsil, kus me kogu selle kambaga naerulsui murul külitame. Selline hea soe pilt. Hiljem said naabrilapsed suureks ja läksid oma elu peale, kes tööle, kes ülikooli. Siis olid päevad märksa igavamad. Aasta noorema naabripoisiga küll käisime koos õues, aga mis sa kahekesi ikka nii väga mängid. Kooli ajal käisime klassiõega hulkumas Anne mõisa varemetes, nüüd on selle koha peal jalgpallistaadion, aga toona olid vana mõisahoone kahekorruselised varemed kõigile ligipääsetavad. Seal sai turnida ja mängida mõisapreilisid või indiaanlasi, kes kaotatud aaret taga otsivad. Ega see vist tegelikult lubatud ei olnud ja ohtlikud olid need varemed ka, aga ega sellal keegi ju nii väga ei kontrollinud ka, et kus need lapsed on ja mida teevad.
Korteris jagasime ema-isa ja õega neljakesi magamistuba, vennal oli privileeg magada elutoas madratsil ja teha koolitööd kitsukese köögilaua taga. Hiljem, kui vend ülikooli läks, sain minagi neid privileege kasutada. Küll oli hea õhtul köögis uks kinni panna, kooliasju teha või kassettmakiga 90ndate hitte lindistada. Siis oli eriti hea päev, kui said mõne laulu otsast lõpuni lindile ilma raadiodiskori mölata.
Suviti ei olnud korteris sooja vett ja nõudepesu ja titelappide pesemise vesi tuli gaasipliidi peal suures potis kuumaks ajada. Pesemas käisime siis suvisel ajal Anne saunas ja see oli kuidagi väga loomulik asi. Mäletan, kui ükskord lubati mul üksi see käik ette võtta, siis teatasin teel kohatud klassikaaslastele uhkusega, küsimuse peale, et kuhu ma lähen: “Sauna!” Mis sest, et nad selle peale naersid, minu käigu tähtsust see ei vähendanud.
Telefoni saime ka alles millalgi 90ndatel, enne seda tuli kõik hädavajalikud kõned ära teha korrus allpool elava vanatädi juures. Vanatädi oli tore ja sõbralik, aga tema juures oli üks asi teistmoodi - tal oli üks jalg lühem kui teine ja seetõttu pidi ta ühes jalas kandma sellist paksu tallaga kinga, midagi tänapäeva platvormkingade sarnast. See oli ühest küljest põnev ja teisalt oli tädist natuke kahju ka. Aga ta ei lasknud sellest oma meelt heidutada ja oli laste vastu alati kena. Üldse oli nii, et ma ei mäleta, et meie majas oleks olnud mingeid tigedaid või pahatahtlikke inimesi. Mingit meeletut läbikäimist naabrite vahel ka ei olnud, pigem ajas igaüks tüüpilise eestlasena ikka oma asja.
Kui kooli läksin, siis laienes maailmapilt oma õue pealt ja lähiümbrusest ka kaugemasse Annelinna. Käisin Tartu 15. keskkoolis, hilisemas Tartu Descartes'i Lütseumis. Kool ei erinenud teistest Annelinna koolidest mitte millegi muu poolest, kui et teises klassis juba hakkasime prantsuse keelt õppima. Õpetaja oli meil vinge, pisike pruunisilmne ja tumedapäine naisterahvas, kes prantsuse keele häälduse ka viimasele kui paindumatu keelega matsile selgeks suutis teha. Kui gümnaasiumiastmesse läksin teise kooli ja seal tuli vahel prantsuse keele tunnis ikka nutt peale, kuna sealne õpetaja kahjuks ise selliste keelepaindumatute hulka kuulus.
Aga siiski, kooli tegi eriliseks ka veel selle juures asuv tiik, mida kõrval asuva 12. keskkooliga jagasime. Midagi enamat me nendega vist küll ei jaganud, ei mäleta, et oleks toimunud mingeid kahe kooli ühisüritusi. Mingit erilist rivaliteeti nagu ka polnud, et mis nad tulevad siia meie õue peale laiama. Ühtemoodi loobiti tutipäevadel tüdrukuid tiiki, uisutati talvel tiigijääl ja kehalise tundides joosti kohustuslikke kaheksaid ümber tiigi ja koolimajade. Mõlema kooli õpilased väisasid vahetundidel ka loomulikult Saare poodi, kus sai sööklas pakutavale toidule lisaks veel head ja paremat hankida. Ja ka koolivares nimega Jaak käis ühtemoodi pastakaid ja kriite näppamas nii meie kooli kui ka naaberkooli klassidest, seda muidugi soojemal ajal lahtiste akende kaudu.
No üks asi oli meie koolil küll selline, mida kaheteistkümnenda omadel polnud. Nimelt tekkis mingil hetkel 90ndatel kooli keldrikorrusel asuvasse (arvatavasti vanasse lasketiiru vms kohta) ööklubi Satelliit. Sealsetele pidudele mind veel vanuse tõttu ei lubatud, aga veider oli mõelda, et koolimajas asub ööklubi. Ja ega need peod seal teab mis süütukesed olnud, hoolimata naabruses asuvast politseijaoskonnast.
Millalgi enne põhikooli lõppu kolisime vanemate ja õega Annelinna lõpus asuvate Luunja kasvuhoonete kõrvale elama. Nüüd nagu elasime Annelinnas ja ei elanud ka. Linnapiir asus majast paarisaja meetri kaugusel, nii et õigupoolest elasime me juba maal, aga tegu oli ju siiski justkui Annelinna mõttelise jätkuga, üheksalised asusid ju sealsamas teisel pool sõiduteed ja kooli minnes tuli ikka jalutada mööda “kiirt”, mis Annelinna ühe tuiksoonena läbib.
Seda “kiirt” mööda on hiljem, juba ülikooli ajal marsitud öösiti ikka omajagu. Ikka oli nii, et soojemal ajal ei raatsinud raha kuidagi takso peale kulutada, siis sai koju jalutatud kas või linna teisest otsast. Ja kui juba üle Emajõe Annelinna poolsele kaldale jõudsid, hakkas hea kodune tunne pihta. Küllap on mind mingi Annelinna kõrgem jõud hoidnud, et oma öistel jalutuskäikudel pole kohtunud löömameeste, ligiajajate või liigjoomaste hiliste pidutsejatega. Eks nad kõik seal kuskil olid, oma Annelinnas, õnneks mitte minu teel, mida kodu poole juhatas Luunja kurgikasvuhoonete igihelendav valgus.