Oli imeilus ja soe esimene mai Tartu linnas. Enam polnud hommikul toimunud sunniviisilist maiparaadi, oli lihtsalt puhkenud kevad. Õhus puhusid vabaduse tuuled, aga vabadust ennast veel polnud.
Minu vanem tütreke oli siis kahe aastane. Mõtlesin temaga minna kesklinna jalutama, vanematekodust Kalevi tänavat mööda oli vankriga ilus tulla. Ma jõudsin pika maa maha kõndida ja väga õnnelik ning kevadlinna armunud olla, kui äkki hakkasid üürgama häiresireenid. Sellised, jubedad, mida tsiviilkaitse õppustel olin kord kuulnud ja mis tähendavad ainult ühte, - sõjalennukid võivad õhus olla.
Ma tardusin oma lapsekesega Kalevi tänava esimeste majade juures. Seal, kus mitmeid kordi olin väiksena ema töökaaslastega maiparaadiks rivistunud.
Valjud helisireenid kestsid lõputult. Ja valjult, ähvardavalt. Nad olid läheduses. See ei saanud olla kellegi juhuslik näpp, mis õnnetul moel valele nupule vajutas. Tundsin surmahirmu. Teadsin ju, et Tartus asus NL sõjaväelennujaam, piisav argument, millega meie tärganud vabadusepüüdlust alistada.
Rahvast hakkas ilmuma akendele. Rahvas oli nõutu. Räägiti üksteisega. Need, kes tubades olid, ütlesid, et raadio ei räägi midagi. Teler samuti.
Õudus kestis. Kujutasin ette, et varsti näengi tuumapommiga varustatud hävitajat. Hakkasin jooksma lapsevankriga tagasi koju. Teadsin, et poleks vahet, kus suren. Aida tänava nurgal sain takso peale. Taksojuht ei teadnud ka midagi.
Kodusteni polnud sireenid kuulda olnud. Paanitsesin, nutsin, mind lahutati. Panime televiisori mängima, seal oli tavaprogramm. Pugesin teki alla, lapseke kaisus ja nutsin õnnest, et see vist polnudki päriselt.
Minu vanem tütreke oli siis kahe aastane. Mõtlesin temaga minna kesklinna jalutama, vanematekodust Kalevi tänavat mööda oli vankriga ilus tulla. Ma jõudsin pika maa maha kõndida ja väga õnnelik ning kevadlinna armunud olla, kui äkki hakkasid üürgama häiresireenid. Sellised, jubedad, mida tsiviilkaitse õppustel olin kord kuulnud ja mis tähendavad ainult ühte, - sõjalennukid võivad õhus olla.
Ma tardusin oma lapsekesega Kalevi tänava esimeste majade juures. Seal, kus mitmeid kordi olin väiksena ema töökaaslastega maiparaadiks rivistunud.
Valjud helisireenid kestsid lõputult. Ja valjult, ähvardavalt. Nad olid läheduses. See ei saanud olla kellegi juhuslik näpp, mis õnnetul moel valele nupule vajutas. Tundsin surmahirmu. Teadsin ju, et Tartus asus NL sõjaväelennujaam, piisav argument, millega meie tärganud vabadusepüüdlust alistada.
Rahvast hakkas ilmuma akendele. Rahvas oli nõutu. Räägiti üksteisega. Need, kes tubades olid, ütlesid, et raadio ei räägi midagi. Teler samuti.
Õudus kestis. Kujutasin ette, et varsti näengi tuumapommiga varustatud hävitajat. Hakkasin jooksma lapsevankriga tagasi koju. Teadsin, et poleks vahet, kus suren. Aida tänava nurgal sain takso peale. Taksojuht ei teadnud ka midagi.
Kodusteni polnud sireenid kuulda olnud. Paanitsesin, nutsin, mind lahutati. Panime televiisori mängima, seal oli tavaprogramm. Pugesin teki alla, lapseke kaisus ja nutsin õnnest, et see vist polnudki päriselt.