Kui lapsena kuulsin, et ema hakkab Tartusse sõitma, tegi see mind kurvaks. Ema läks ülikooli eksameid tegema ja pikemaks ajaks, isegi nädalaks. See ei meeldinud sugugi. Elasime Tallinnas, see oli isa valik. Emale oli just Tartu just väga armas ja seetõttu rääkis lugusid oma Tartu elamise ajast.
Lapsena elas ema Tartus ja tema armas vanaema Marja tänaval. Ta jutustas, et kui ta hommikul vanaisa ja vanaema laias voodis ärkas, olid akendel veel luugid ees ja luugi südamekujulise sisselõike august paistis Jaani kiriku kukk. Väike Valda pidas seda omaenda kukeks.
Kõige rohkem rääkis ta ülikoolist. Tal oli akadeemiline ema Paula Palmeos. See Paula olevat viinud teda aeg-ajalt Werneri kohvikusse, ja kostitanud ema kuuma kakao ja koogiga. Kord, kui ma juba suurem olin, võttis ema minu Tartusse kaasa ja me ööbisime Paula Palmeose juures. Äsja oli Paula juurde kolinud ka tema eakas ema. Minu ema küsis Paula ema käest, et kuidas talle see elu Tartu linnas meeldib. Paula ema ütles, et no kulla inimene, no mis elu see on, kui sul isegi lehma ei ole. See jäi meelde.
Tore kokkusattumus on see, et hiljaaegu kinkis pikka aega Kääriku talus abis käinud Helmi mulle väikese koduloolise kohaliku raamatukese „Lahmuse lood” See on Suure-Jaani kant. Sealt leidsin ka peatüki Paula Palmeosest. Tõenäoliselt olen ma kõndinud ka neid radu pidi, kus nende lehma karjatati.
Ema õppis inglise keelt aga kuna ta oli väga kunstihuviline, oli ta ka enda õppekavasse valinud mahtu kunstiajaloo vallast. Ta rääkis Tuulsest ja Karlingist- tolle aja meelis- lektoritest. Meil olid ka mõned kunstiraamatud ja ta näitas neid mulle. Kõige enam meeldis mulle Gallen Kallela pilt, kus ema surnumere ääres ootab ja loodab, et mesilane tuleks ja ta surnud pojale hinge sisse puhuks ja eluvaimu tagasi tooks.
Ema rääkis veel kohtumistest noormeestega ülikooli suure kella all, FP tegemistest. Ta nimetas neid kodumaa tütardeks. Nii oli sel ajal sündsam.
Ühte naljakat lugu rääkis ta veel. Kohe nõukogude aja alguses oli ülikooli riiethoidu ilmunud plakat, et ülikool enam riiete eest ei vastuta. Selle kõrvale oli kohe järgmisel päeval ilmunud loosung: „Julgesti vennad nüüd tööle!”
Eks ole muudki aga need asjad tulid esimese hetkega meelde.
Nüüd minu enda Tartus käimistest noore inimesena. Need olid enamasti seotud Eesti Rahva Muuseumiga nii kunstiüliõpilasena kui ka hiljem noore õppejõuna Kunstiakadeemiast. Minu pärandikiindumust oldi märgatud ja ma juhendasin rahvakunsti praktikat.
Juba siis koheldi mind seal muuseumis kui oma inimest, anti võti kätte ja ma ronisin tekstiilikogude ruumis kui orav pikki redeleid pidi kappideni, kus elasid vaibad- minu silma maiuspalad ja tõin neid alla õpilastele näha. Need kapid olid mulle väga tuttavad...
Ilus linn see Tartu. Ülikool, Jaani kirik, ERM, Toomemägi ja Emajõgi ja inimesed, kes ikka ja aina meenuvad.
Anu Raud 2025
Lapsena elas ema Tartus ja tema armas vanaema Marja tänaval. Ta jutustas, et kui ta hommikul vanaisa ja vanaema laias voodis ärkas, olid akendel veel luugid ees ja luugi südamekujulise sisselõike august paistis Jaani kiriku kukk. Väike Valda pidas seda omaenda kukeks.
Kõige rohkem rääkis ta ülikoolist. Tal oli akadeemiline ema Paula Palmeos. See Paula olevat viinud teda aeg-ajalt Werneri kohvikusse, ja kostitanud ema kuuma kakao ja koogiga. Kord, kui ma juba suurem olin, võttis ema minu Tartusse kaasa ja me ööbisime Paula Palmeose juures. Äsja oli Paula juurde kolinud ka tema eakas ema. Minu ema küsis Paula ema käest, et kuidas talle see elu Tartu linnas meeldib. Paula ema ütles, et no kulla inimene, no mis elu see on, kui sul isegi lehma ei ole. See jäi meelde.
Tore kokkusattumus on see, et hiljaaegu kinkis pikka aega Kääriku talus abis käinud Helmi mulle väikese koduloolise kohaliku raamatukese „Lahmuse lood” See on Suure-Jaani kant. Sealt leidsin ka peatüki Paula Palmeosest. Tõenäoliselt olen ma kõndinud ka neid radu pidi, kus nende lehma karjatati.
Ema õppis inglise keelt aga kuna ta oli väga kunstihuviline, oli ta ka enda õppekavasse valinud mahtu kunstiajaloo vallast. Ta rääkis Tuulsest ja Karlingist- tolle aja meelis- lektoritest. Meil olid ka mõned kunstiraamatud ja ta näitas neid mulle. Kõige enam meeldis mulle Gallen Kallela pilt, kus ema surnumere ääres ootab ja loodab, et mesilane tuleks ja ta surnud pojale hinge sisse puhuks ja eluvaimu tagasi tooks.
Ema rääkis veel kohtumistest noormeestega ülikooli suure kella all, FP tegemistest. Ta nimetas neid kodumaa tütardeks. Nii oli sel ajal sündsam.
Ühte naljakat lugu rääkis ta veel. Kohe nõukogude aja alguses oli ülikooli riiethoidu ilmunud plakat, et ülikool enam riiete eest ei vastuta. Selle kõrvale oli kohe järgmisel päeval ilmunud loosung: „Julgesti vennad nüüd tööle!”
Eks ole muudki aga need asjad tulid esimese hetkega meelde.
Nüüd minu enda Tartus käimistest noore inimesena. Need olid enamasti seotud Eesti Rahva Muuseumiga nii kunstiüliõpilasena kui ka hiljem noore õppejõuna Kunstiakadeemiast. Minu pärandikiindumust oldi märgatud ja ma juhendasin rahvakunsti praktikat.
Juba siis koheldi mind seal muuseumis kui oma inimest, anti võti kätte ja ma ronisin tekstiilikogude ruumis kui orav pikki redeleid pidi kappideni, kus elasid vaibad- minu silma maiuspalad ja tõin neid alla õpilastele näha. Need kapid olid mulle väga tuttavad...
Ilus linn see Tartu. Ülikool, Jaani kirik, ERM, Toomemägi ja Emajõgi ja inimesed, kes ikka ja aina meenuvad.
Anu Raud 2025