Lugusid Tartust

Oli kord üks tavaline Soome pere. Aasta oli 1995. Mees läks arhitektuuri õppereisile Balti riikidesse. Koju jäi naine koos tütrega, kes oli ainult mõne kuu vanune. Tartu ülikooli peahoonega tutvudes mõtles noor isa, et sellesse ülikooli võiks ta tütar kunagi õppima asuda. Mõte ununes. Tütar sai oma… Loe edasi...

Mina olen tegelikult üldse Võru tirts aga mulle meenuvad lapsepõlvest jalutuskäigud vanaisaga Tartu vanalinnas. Tema teadis igasuguste hoonete kohta mingi vahva loo rääkida ja ma pean ütlema, et vähemalt korra suve jooksul viisid meie jutud ja jalad meid mänguasjamuuseumi, mis justkui Toomemäe sees… Loe edasi...

Aastat ma ei mäleta, aga minu mälu järgi sain veevärgi korterisse sisse 1990. aasta suvel, nii et ühel talvel varsti pärast seda juhtus tõsiselt jabur lugu. Mul oli selline köök, kus ei olnud üldse küttekeha, tegelikult see oligi soojustatud seintega tuulekoda, kus talvel ei tohtinud unustada… Loe edasi...

Oli imeilus ja soe esimene mai Tartu linnas. Enam polnud hommikul toimunud sunniviisilist maiparaadi, oli lihtsalt puhkenud kevad. Õhus puhusid vabaduse tuuled, aga vabadust ennast veel polnud.
Minu vanem tütreke oli siis kahe aastane. Mõtlesin temaga minna kesklinna jalutama, vanematekodust… Loe edasi...

*Väike punt Tallinna 4. Keskkooli viimase klassi õpilasi tegi talvisel koolivaheajal jaanuaris 1958 suusamatka, mille algus oli Tapal ja lõpp-punkt Tartus. Tallinna ümbruses oli lund rohkesti, aga mida Tapalt lõuna poole, seda õhemaks lumi muutus, künnivagude harjad väljas. Mäletan, et koperdasime… Loe edasi...

Oli aasta 1964. Minu koolitee kulges Kingissepa mäelt Salme tänavasse mööda Vanemuise teatri ehitusplatsilt. Sellel oli kõrge laudtara ees ja ehitustandril enamasti vaikne. Ühel hommikul oli aga kõik teisiti: plangu tagant kuuldus rohkesti hõikeid ja kopsimist; üle tara paistis mitu kraanat, mis… Loe edasi...

Kooli koridorides oli ühtelugu tema samme meie poole rühkimas kuulda, lisaks laksutavat naeru.
Täna oleks ta miinusmärgiline: ekstsentriline, ka õpilaste üle nalja heitev, rasvunud.
Meile oli ta inspireerija, tolleaegne suunamudija.
Vanasti oligi suunamudija pigem õpetaja,… Loe edasi...

Annelinn ei ole minu jaoks kunagi olnud mingi hirmuäratav koht, Annelinn on olnud minu kodu lapsepõlves, kooliajal ja suuresti ka tudengipõlv on mind ikka ja jälle Annelinnas uitamas leidnud. Minu jaoks seondub see mängude ja mänguplatsidega, hiljem juba pikkade jalutuskäikude ja öise taevaga, mis… Loe edasi...

Olen ihult ja hingelt läbinisti tartlane. Sündisin Tartu sünnitusmajas ja elasin elu esimesed 10 aastat Peetri kiriku juures Narva mäel. Minu lapsepõlvemälestuste hulka kuuluvad juubelilaulupeo tule süütamine laulupeo kivi juures, mitmed ülikooli õppejõudude matuserongkäigud, samuti Tšehhi mässu… Loe edasi...

Kui lapsena kuulsin, et ema hakkab Tartusse sõitma, tegi see mind kurvaks. Ema läks ülikooli eksameid tegema ja pikemaks ajaks, isegi nädalaks. See ei meeldinud sugugi. Elasime Tallinnas, see oli isa valik. Emale oli just Tartu just väga armas ja seetõttu rääkis lugusid oma Tartu elamise ajast.… Loe edasi...

Saarlasena jõge armastama hakata oli omaette kunst. Pole sel jöel häda kedagi. See, kes ütles, et "Kõik teed viivad Rooma", ilmselgelt valetas - köik teed viivad ikka Tartu tagasi.

Tulin Tartusse ülikooli 2010. aastal ja mul polnud edasiseks kindlat pikka plaani, peale selle, et lõpetada TÜs bakalaureus ja magister keskkonnatehnoloogias ning asuda erialasele töökohale. Ma oleks endale mingi hetk kassi võtnud, kuna kass on ideaalne koduloom, aga kindlasti mitte ülikooli… Loe edasi...