Olen elupõline tartlane. Kui ma väike olin, käisin kammivabriku lasteaias. See asus ema töökoha lähedal ja ema töötas Tartu Kammivabrikus ning tegi ping-pong palle. Kui ma vahel peale lasteaeda ema töö juurde läksin, pidin kammivabriku väravas valvuritädile ütlema, kelle juurde ma lähen. Siis avanes värav. Ema tööd vaadates pidi vagusi olema, ega tohtinud kedagi segada. Seal istudes meeldis mulle tegelikult atsetoni lõhn (atsetoniga pintseldades kleebiti ping-pong palli pooled kokku. Pallipoolikud olid väikeses mikroskoopi meenutavas seades. See oli mehhaaniline käsitsitöö.)
Samast ajast meenuvad mulle ka kammivabriku vastas asunud lihakombinaadi lõhnad ja et käisime vahel lihakombinaadi keldris pikas järjekorras seistes värsket liha ostmas.
Samast ajast meenuvad mulle ka kammivabriku vastas asunud lihakombinaadi lõhnad ja et käisime vahel lihakombinaadi keldris pikas järjekorras seistes värsket liha ostmas.