Paljude nõuka-aegsete majade taga olid betoonist mänguväljakud, nii ka meie maja taga. Mänguväljak koosnes suurematest ja väiksematest betoonrõngastest, mis olid ilmselt kuskil ehitusel üle jäänud ja siis püsti või pikali liivakasti laotud. Nende rõngaste peal sai siis ronida, mööda serva kõndida, sinna sisse kodu teha. Kõige adrenaliinirohkem oli muidugi nende peal kulli mängida - turnisime ühelt rõngalt teisele nii kiiresti, kui võimalik. Sagedasti lõppesid sellised mängud katkiste põlvedega, sest varem või hiljem lendas keegi kiirustades rõngast mööda. Suuremaid õnnetusi õnneks ei juhtunud, aga mõned armid mu põlvedel on siiani sellest mänguväljakust mälestuseks.
Liina
Liina