Ku ma veel peris veike olin, sis me elasime Puiestee tänavan ja sis es ollu kellekil veel vannituba. Sis iga lauba ommuku võtsivad emä ja vanaemä mu katevahele ja lätsime Emajõe sanna. Sääl ol mitu meestesanna ja mitu naestesanna ja üts, mille nimi ol "Emä ja lats". Iga sanna usse taga ol alati järjekõrd. Ma ol alati väsinu joba tost järjekõrrast. Sanna sisse sai sis, ku mõni valmiss sai ja ära läts ja temä kapp jälle vabass sai. Sis me pandsime oma riided kappi ja igaüts sai kibu, mille pääle ol kapi nummer kirutedu. Perast ku sannast välla tulid, sis sannanaene vaatas su kibu ja tegi numbri järgi õige kapi lahti. No küll tu riidessepanemine oli väsind veiksele latsele raske. Ja eriti raske ol perast, kasuk sellan, jälle mäest üles kodu minna. Ema ja vanaemä lohistasivad mind katevahel ja ise naersivad, et tassi nigu veikest joodikut :D
